Arheoloogid avastasid 2015. Aastal Tallinna südalinnas nn Peetri koge – 15. sajandist pärit laevavraki. Tänaseks taastatud ja Eesti Meremuuseumis eksponeeritav laev osutus ehitatuks tammepuudest, mis langetati pärast aastat 1296 ja mis pärinesid tõenäoliselt tänapäeva Ida-Poola aladelt. Ajaloo hõlma kadunud laev ärkas ellu mitmel viisil – mitte ainult füüsilise taastamise, vaid ka ülitäpse 3D-laserskaneerimise ja mudeldamise kaudu.

Silveril oli võimalus vrakki skaneerida ja modelleerida vahetult pärast selle väljakaevamist. Skaneerimine viidi läbi värvilise andmesalvestusega Leica P20 laserskanneriga ning andmetöötlus toimus tarkvarades Cyclone Core ja 3DReshaper (praegune Leica 3DR). Plaanilised joonised ja lõiked koostati AutoCADis.

Skaneerimine ise võttis vaid pool päeva, kuid suurim väljakutse peitus mujal. Vrakk oli juba stabiliseeritud ning asetatud transpordi ja eksponeerimise jaoks spetsiaalsele puidust raamistikule. Kuigi see oli hädavajalik laeva struktuuri säilitamiseks, tuli see enne mudeli loomist digitaalselt eemaldada. See meenutas šveitsi juustust laeva välja nikerdamist – toorandmetes tuli iga toestuse element eraldi tuvastada ja kõrvaldada.

Sellised projektid on mõjuv näide sellest, kuidas kaasaegne tehnoloogia loob silla mineviku ja oleviku vahele. Loodud 3D-mudelit kasutati dokumenteerimiseks ja analüüsiks. Veelgi olulisem on aga see, et see võimaldas ajaloolastel, arheoloogidel ja muuseumitöötajatel vrakiga suhelda viisil, mis varem polnud võimalik. Värvilised täpsed skaneeringud tõid selguse ehitustehnikatesse, materjalidesse ja sajanditevanustesse parandustesse.

3D-skaneerimise roll pärandi säilitamisel

Peetri koge on vaid üks näide. 3D-skaneerimise teoreetiline ja praktiline kasu kultuuripärandi kontekstis ulatub kaugelt üle ühe projekti piiri.

Täpsus
Laserskaneerimine jäädvustab ajaloolised objektid ja struktuurid millimeetritäpsusega, luues digitaalseid koopiaid, mis kajastavad nende tegelikku kuju ja pindade geomeetriat. See täpsus võimaldab teadlastel töötada tõepäraste mõõtmetega, vaadata objekte digitaalsetes mudelites ning langetada otsuseid mõõdetava info, mitte oletuste või mälu põhjal.

Säilitamine
Objekti digitaliseerimine 3D-skaneerimise kaudu pakub püsivat kaitset füüsilise kahjustuse, lagunemise või kadumise korral. Kõrglahutusega skaneering võib olla aluseks rekonstrueerimisele või koopiate valmistamisele ning tagab, et väärtuslik info säilib ka siis, kui originaaleseme endaga midagi juhtub. Digitaalne säilitamine muutub sel moel ennetavaks kultuurikaitse teoks.

Haridus ja ligipääsetavus
3D-mudeleid saab jagada koolide, ülikoolide ja muuseumidega üle maailma, muutes ainulaadsed esemed kättesaadavaks laiemale publikule. Need mudelid toetavad virtuaalnäitusi, kaugõpet ja kaasahaaravaid õppelahendusi, mis võimaldavad uurida hapraid või kaugeid pärandipaiku ilma originaaleset ohustamata.

Uued vaatenurgad
Kõrglahutusega skaneeringud toovad sageli esile detaile, mida traditsioonilise dokumenteerimisega ei märgata – tööriistajäljed, liitekohad, ehitusvõtted, kunagised parandused. See loob võimaluse uute tõlgenduste ja interdistsiplinaarsete koostööde tekkeks, kus ajaloolased, arheoloogid ja insenerid avastavad lugusid, mis muidu jääksid peidetuks.

Kuna laserskaneerimise tehnoloogia areneb kiiresti, muutub selle roll kultuuripärandi säilitamisel järjest olulisemaks. Olgu tegu 15. sajandi laevavraki või iidse templi seinaga – võimalus meie ajalugu täpselt säilitada, uurida ja jagada pole kunagi varem olnud nii täpne ega nii võimas.